Oma täisealisega

Truth!

Tegelikult on mul üks mõte, aga ma ei tea, kas keegi seda minuga koos on nõus tegema. Rääkisin ükspäev Keitile, et võiksime oma lähedaste sõbrannadega kõik omale sarnased minitatokad teha, aga eks näis, mis sellest välja tuleb.

                                                   PÄRIS NUNNUD

Pole väga pikka aega midagi kirjutanud. Vahepeal mõtlesin isegi, et panen blogi kinni, kuna mul pole väga siia midagi kirjutada ja kas keegi peaks tahtma või viitsima seda üldse lugeda. Tahaks nagu kirjutada siia sellest, mis on mõne kuuga minu elus muutunud, aga ma ei oska kusagilt altustada. Nagu ütleb Agu Sihvka, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et........... .Selle aasta talv võib olla küll pikk ja jube, aga tegemist on maailma lahedama talvega. Niisiis üle pika aja ma ei käi enam trennis ja ma saan lõpuks elu nautida. Loomulikult on igas heas ka midagi halba. Loomulikult igatsen seda rutiini ja trennikaaslasi, aga siiski tunnen ennast rohkem inimesena, kui planeerin ja teen oma trenne ise. Põhjus, miks ma üldse trennist ära tulin, oli kindlasti uurimistöö, mis võttis enamus vaba aja, kuna teha oli nii palju. Uurimistöö teemaks oli heategevuskontsert " Märkame ja aitame üksteist". Ürituse idee oli aidata nii rahaliselt kui ka materiaalselt  Otepää valla abivajajaid.  Oma projekti käigus saime hästi palju korralikke laste-, naiste- ja meesteriideid + 200 eurot( loomulikutl jäime tulemusega väga rahule). Peale selle uurimistöö sai ka nädalavahetustel kõvasti möllatud. Kuna ma olen nüüd 18-aastane, on mulle klubiuksed igakell avatud. 22. detsembril vedas Maarja Maranik mind Comebacki ja sealt see kõik alguse saigi . Kindlasti kõigest ma ei saa siin rääkida, aga ütleme nii, et saime väga lahedate inimestega tuttavaks. Ja põhimõttleiselt veetsin ma oma kõik nv-d seal. Pole ühtegi teist sellist klubi, kus nii palju nalja saaks. Nüüd 12. aprilli on talvehooaeg läbi ja saab jälle rahulikuma elu peale minna, aga enne pean veel ühest meeldejäävast asjast rääkima, nimelt eelmisest nv-st. Reedel oli Keiti sünnipäev, lõpuks oli ka tema kord saada 18. Käisime illukas, kus oli väga lahe, tantsisime ja möllasime hommikuni,  alles kell 7 jõudsime koju. Hommikul ka väga viga polnud, kuna Keiti emps on lahe ja ta tegi mulle  röstsaiu, mis maitsesid väga hästi!!! Edasi läks aeg väga kiiresti ja ma pidin 5 minutiga asjad kokku panema ja bussile jooksma. Õnneseen nagu ma olen, jõudsin ma viimasel hetkel bussile. Koju jõudes koristasin, magasin, käisin Maikeniga jalutamas ja õhtul PIDUTSESIN. Loll nagu ma olen, ei tunnetanud ma seekord piiri. Tegin päris korralikutl klubis margi maha ja otsustasin, et sinna mina oma jalga väga pikaks ajaks ei tõsta. Mitte seda, et klubis oleks igav, aga endal on häbi. Hommikul oli täpselt selline tunne

Aga nagu mu sõber ütles, et kõigil juhtub, siis ma enam nii palju ei põe. Nohh hetkel mul midagi väga rääkida  polegi, aga kõige targem mida oskan soovitada on see, et olege mõnusad ja nautige ilm!!!!!!!!